Ma olen paratamatult see inimene, kes vajab mingeid piire, miskisuguseid horisonte...isegi kui see alguse hetk jääbki määratlematuks, on lõpukohad minu jaoks olulised. Olen see, kes liigub edasi etappide kaupa (mis kindlasti aga ei välista seda, et korraga ei võiks käimas olla mitu erinevat etappi...sest vaid ühe asjaga tegeleda oleks minu jaoks ilmselgelt liiga igav ning samuti ka kurnav).
Viimased kaks päeva on möödunud koolis. Ja koolil on minu jaoks üha enam terapeutiline mõju...ma ei saa sinna midagi teha...ma tunnen end seal hästi ja mul on võimalik seal endaga turvalises keskkonnas tegeleda. See on see koht, kus ei pea ennast kartma - seal saad otsest ja konkreetset (ning konstruktiivset!) tagasisidet, kartmata, et see sinu kui inimese väärtust kuidagi vähendaks - pigem vastupidi...iga uus avastus on kujutluspildi laiendamiseks...
Tunnen, et koolis käsitletu ajastas kuidagi äärmiselt täpselt kõigega, mis mu peas niigi keerlenud viimastel aegadel on. Rääkisime palju suhtlemisest ja mõjususest.
Esiteks siiski kõik see pinge, mis viimastel aegadel on end kuidagi kruvinud ja kruvinud...ja mille eest ma olen üsna oskuslikult põgeneda üritanud ning selle vallandumist vältida püüdnud. See viimane ka õnnestus peaaegu, siiski siiski toimus ka 2 libastumist..ja see eilne hetk, kui inimene, kes su lugu ei ole kuulnud, kuid kes 2-3 lause põhjal ütleb sulle täpselt seda, mis on tõde ja mida sa kuulama peaksid...vat sellisel hetkel märkad, et tipp on pärale jõudnud. Nüüd on sul 2 võimalust, kas laskuda vabalangemiselt kuristikku või rakendades endas ellujäämisoskusi ja neid tugevamaid ressursse. Eile õhtul valisin selle teise variandi...ja ei saaks olla õnnelikum! Võtsin endale missiooni ja täitsin oma eesmärgi just täpselt nii nagu planeeritud oli. Ja magasin - lõpuks ometi ma magasin! Olgugi, et öö saatsin vägagi mitmetähendusliku unenäo seltsis, kuid ma usun, et see tõlgendus on kohati tõesti nii ilmselge, et ma lihtsalt ei suuda selle lihtsusesse uskuda...
Stressiseisundi teine tunnus võib vahel avalduda kehalistest tundmustes - kellel tekib vajadus juua klaas veini, kes soovib olla heade inimestega ja kes soovib tantsida. Minu puhul kehtivad need viimased 2..ja eriti hea on see, kui need viimased 2 asja ühtivad - nii nagu juhtus neljapäeva öösel. Ja nagu ma korduvalt kuulsin - "Ma ei uskunud, et Ma niiviisi oskan!?" - sellele on tõesti vaid üks selgitus: usaldus ja usaldus. Ja sellel hetkel need usaldused said kokku ja tänu sellele kujunes sellest üks ideaalne öö. "Virgin dirty dancing" võib olla selle tantsustiili nimi ilmselt...aga ilmselt tegime seda nii veenvalt, et mul ei jäänud aega muuks..muudeks inimesteks ja muudeks kohtumisteks - kohtumisteks, mis toimusid...aga toimusid eemalt, sest lähedalt oleks kõik ilmselt jälle liiga paljuks läinud. Sest mõnda inimest ei saa lihtsalt vähe võtta - kui teda on palju, siis vaid nii Teda saabki võtta. ...aga ma nautisin ja see oligi peamine...Ja ma ei saa üle ega ümber tantsust. Tants on selline topeltsuhtlemine - sa suhtled oma paarilisega, aga samas suhtled sa ka kõigi teistega, kes seda paari kõrvalt näevad...Ja samal ajal suhtled sa endaga (vähemalt mina teen seda), sa avad endas seda, mis on sinu jaoks mugav, kui paariline on usaldusväärne julged sa ka oma piire kompida ehk isegi ka riskida...
Olen niisiis palju mõelnud suhtlemisest ja mõjususest. Veel kord tantsu juurde tagasi minnes ja laskudes metafooride tasandile - ma olen ja samal ajal ma ka tahaks olla nagu tangot tantsiv naine...see isepäisus...kuid samal ajal milline usaldus. See on see kirg, see leek, mis inimese sees peab põlema, et ta oleks õnnelik. Iseenesest lihtne õnnevalem, aga jube keeruline hoida ja kasvatada.
Aga koolist jäid mind kummitama mitmed küsimused:
Millal saab suhtlemisest vastutus? Kas julged vastutust kanda?
Minu jaoks ei ole sõnal vastutus mitte mingit negatiivset väärtust, vastutus on osa austusest...ja kui tunned, et oled valmis ja suuteline suhtlemise eest vastutust kandma - see on ju suurepärane märk. Suhtlemine on muutunud rohkemaks kui vaid informatsiooni vahendamine...
Selle jätkuks veel mõte: Kui oled ise kutsunud esile muutuse, tuleb selle eest vastutada!?
Aga me ju ise neid muutusi pidevalt kutsumegi esile - me kas reageerime pakkumistele või mitte. Ja ka negatiivne / passiivne reageerimine on muutuse põhjustajaks...teised inimesed peavad olema lihtsalt piisavalt avatud silmadega, et seda märgata ning sellest omi järeldusi teha...
Saavad need, kes pingutavad. Nii lihtne see elutõde ongi, ja kui ei pingutata, ei saada...ja kui ei pingutata, siis ilmselt ei taheta...
Nagu loengupäevades ning ka minu enda mõtetes, on palju keerelnud küsimused, ideed ja oletused lähisuhete kohta. On ju neid osaliselt kõige parem analüüsida, kuna sa puutud nendega kõige tihedamalt kokku, neid on su ümber kõige rohkem ja iseennast oled sa neisse pannud kõige enam. Aga olen hakanud üha enam märkama lähisuhete kohapealt jagamise vajadust / rõõmu...ja olen mitmel korral avastanud, kuidas teine inimene, kellel on sama vajadus püüab seda jagamist ergutada, ise küsida küsida, ise jagada... Ma tean oma suhet andmisesse ja ma tean oma emotsioone jagamisest..aga ma tõesti veel ei ole paika saanud jagamise funktsiooni enda jaoks - see on see, kui kogemused võtavad võimust ja nendele eluterve tähenduse andmine on olnud mingis perioodis poolik. Aga fakt on see, et jagamine annab rõõmule üle poole juurde - see on see hetk kus 1+1 on palju rohkem kui 2...pigem nagu 6 või 7.
Arutlesime pikalt mõjususe teemal, miks on oluline teada kuidas paistan teistele, kuidas seda teadmist ressursina kasutada jms. Olgugi, et see on tugevalt erialaspetsiifiline teema, jäi mind siiski pikalt kummitama küsimus: "Mis Minu jaoks Sinu juures on mõjus?"
Ilmselt on viimase küsimuse vastuseks see musttuhat "miskit", mida sageli ei saa ka sõnadesse panna, kuid mis teevad suhtlemise võimalikuks ja vajalikuks.
Endale üllatuseks avastasin täna enda jaoks mõjusate inimeste hulgast teiselt kohalt üllatava inimese - kes tegelikult ei olegi üldse üllatav, aga see, et ma vabatahtlikult ja automaatselt ta teisele kohale asetasin on siiski suur edasiminek. Ausus ja tegelikult ka kompliment talle. Kõik mõjusad inimesed ei pea sinu elusse ainult rõõmu tooma, vahel on nende roll suunata sind ka Kolgata teele, kuid kõigest sellest välja tulles oled saanud selleks inimeseks, kes oled täna. Ja täna on minu elu hea, helge ja täidetud just nende inimestega, kes on head, hoolivad ja igat pidi armastusväärsed!
...tore on olla jälle omas kehas ja vaimus tagasi!
...ja lihtne selgitus sellele, mis põletab: "Mõjusus on tasakaalutunde kaotamine!"
